Haridustehnoloogilise uurimistöö analüüs
- Alina Tjulikova
- 28 окт. 2017 г.
- 3 мин. чтения
Analüüsimiseks valisin 2015. aasta Tallinna Ülikooli lõputöö , mille pealkiri on: “KOOLIEELSETE LASTEASUTUSTE JUHTIDE ARUSAAMAD HARIDUSTEHNOLOOGIAST”; autor: Kristiina Toome; juhendaja: Elyna Nevski.
Autor arvab, et haridustehnoloogiline teema on aktuaalne, sest tänapäeva lapse üheks oluliseks kasvukeskkonnaks kodu kõrval on koolieelne lasteasutus ehk lasteaed. On oluline, et sealne personal oleks pädev. Õpetaja pädevuste alla käib ka innovaatilisus ning üks võimalus, et kaasajastada õppe- ja kasvatustegevusi on haridustehnoloogia ja nüüdisaja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendite kasutamine. Rühmaõpetajale saab abiks olla haridustehnoloog, kes aitab kollektiivis õpikeskkonda kujundada ja õppeprotsessi planeerida.
Töö uurimisprobleemiks on, et enamuses Eesti lasteaedadest ei ole haridustehnoloogi ega ka vajalikku tehnilist taristut, ning sellest küsimus, kuivõrd juhid väärtustavad tehnoloogia kasutamist õppetöös ning kas nad teavad, mis on selle sisu.
Uurimisküsimused:
Kuidas tõlgendavad lasteasutuste juhid haridustehnoloogia mõisteid ja haridustehnoloogi töö sisu?
Kuidas suhtuvad lasteasutuste juhid tehnoloogia kasutamisse ja haridustehnoloogi töösse lasteasutuses?
Kuidas juhtide arvates rakendada haridustehnoloogiat koolieelses lasteasutuses?
Lõputöö eesmärgiks on välja selgitada lasteaedade juhtide arusaamad haridustehnoloogiast, nende arvamused haridustehnoloogi tööst ja haridustehnoloogia rakendamisest koolieelses lasteasutuses.
Uurimustulemustest selgus, et direktorite arvates tähendab haridustehnoloogia IKT vahendite kasutamist õppe- ja kasvatustöös. IKT vahendid, mida lasteaias koos lastega kasutada, on intervjueeritavate arvates arvuti, nutitelefon, multimeediaprojektor, kaamera ja raadio. Haridustehnoloogiks peeti isikut, kes on tehnoloogiliselt pädev isik, kes abistab õpetajaid ja toetab õpetajaid ning lapsi õppe- ja kasvatustegevustes ja tegevuste planeerimises. Direktorid leidsid, et liiga palju ei tohiks lasteaias siiski tehnoloogiat kasutada, kuid lapsed võiksid saada algteadmised selle kohta, kuidas tehnoloogia toimib ja kust ning kuidas infot vajaduse korral leida. Põhjusena, miks intervjueeritavad nägid, et nende majas võiks töötada haridustehnoloog, oli see, et siis oleks majas olemas haridustehnoloogiliselt pädev isik, kes oskaks õpetajaid suunata ja abistada. Samas tõid direktorid välja, et see isik ei pea olema haridustehnoloog, vaid võib olla ka lihtsalt digipädevustega õpetaja.
Struktuur: lõputöö koosneb viiest suuremast peatükist, millest esimeses osas keskendutakse koolieelse lasteasutuse olulisematele mõistetele, lasteaia struktuurile, juhi rollile alushariduses ja personali professionaalsusele. Teises osas on vaatluse all haridustehnoloogia lasteaias ja selle olukord Eestis, õpetajate haridustehnoloogilised pädevused ning juhtide valmisolek muutusteks. Kolmandas peatükis tutvustatakse uurimistöö meetodit ja valimit ning neljandas peatükis analüüsitakse saadud tulemusi. Viimases peatükis esitatakse seoseid uurimustulemuste ja teoreetiliste seisukohtade vahel.
Uurimismeetodina kasutati kvalitatiivset meetodit, poolstruktureeritud intervjuud. Valimi moodustasid üks Harjumaa lasteaed ja üheksa lasteaeda Tartus, Tallinnas ja Võrus.
Poolstruktureeritud intervjuu valiti seetõttu, et teema on uudne ning intervjuu andis võimaluse uuritavalt küsida ka lisaküsimusi ja küsimusi täpsustada.
Meetodi nõrkuseks on see, et lõputöö tulemusi ei saa üldistada kogu Eestile ja nende põhjal laiemaid järeldusi teha, sest antud uurimuse valim oli väike.
Teoreetiline osa jaotatud kaheks osaks:
1.Teoreetiline ülevaade:
Olulisemad mõisted ja selgitused lasteasutuse kohta. On kirjeldatud mis on koolieelse lasteasutus, alusharidus ja õppekava.
Lasteasutuse struktuuri ja juhtimisega seotud mõisted ja selgitused. On kirjeldatud koolieelse lasteasutuse liigid, mis on lasteaed, lastesõim, erilasteaed; lateasutuse töötajad: durektor, pedagoogid ehk õpetajad.
Juhi roll alushariduses. On kirjeldatud kes on juht ja millised ülesanned ta täidab.
Personali professionaalsus. On kirjeldatud pedagoogi kvalifikatsioonitased.
2. Haridustehnoloogia lasteasutuses:
Haridustehnoloogia olukord Eestis. Eestis tehnoloogia arendamine on kõrgel tasemel, aga ei ole veel väga hästi rakendanud alushariduse valdkonnas.
Õpetajate haridustehnoloogilised pädevused. Tänapäeval eeldatakse juba kõikidelt õpetajatelt tehnoloogilist pädevust.
Lasteasutuse juhtide valmisolek haridustehnoloogilisteks muutusteks. Kui eesmärgiks on lapse integreerimine kaasaegsesse infoühiskonda, siis peaks juht olema valmis kasutusele võtma ka uusi võimalusi.
Praktiline osa:
1. Uurimuse metoodika ja korraldus: eesmärk, uurimisküsimused, valimi moodustamine, metoodika.
2. Uurimistulemuste analüüs. On esitatud tulemused tabeli kujul, intervjuu tulemused.
Minu arvetes need kaks osad on hästi kooskõlas. Teoreetilises osas on antud kõik terminid, mõisted ja selgitused mis on seotud uurimistööga ja aitavad aru saada uurimistulemused praktilises osas.
Töös kõik on olemas. Ülesehitus on arusaadav.
Uued teadmised:
See lõpputöö andis mulle hea ülevaate koolieelsete lasteasutuste juhtide arusaamadest haridustehnoloogiast. Uuringutulemustest selgus, et direktorite hinnangul on asutuse IKT areng nende jaoks oluline ja vajadus selles osas edasi liikuda olemas. Selline seisukoht on väga õige, kui me tahame rohkem rakendada haridustehnoloogiad alusharidusse. Aga teises küljest väljendasid nad ka teatud kartust, et IKT kasutamine ei ole laste arengule hea, mistõttu eeldati, et see on pigem teatud jätkutegevus traditsioonilise õppe kõrval ehk enne tuleb lastele „loodust näidata“ ja siis alles tehnika juurde suunata.
Väga oluline on see, et oleks olemas haridustehnoloogiliselt pädevad õpetajad. Seega vajaksid lasteaia direktorid eelkõige koolitust, mis selgitaks haridustehnoloogia rolli lasteasutuses ning võimaldaks omandada vajalikud juhtimiskompetentsid selle rakendamiseks. Samuti direktor peab olema isik, keda kollektiiv usaldab ja respekteerib.
Tehnoloogia saab abiks olla õpetajale, lastevanemale ja ka lastele. Lastele peaks see olema täiendav osa õppetöös, et nad saaks algteadmised tehnoloogia valdkonna kohta. Haridustehnoloog kui pedagoog, kes on pädev ka tehnoloogia valdkonnas, oleks sel juhul suureks abiks lasteaia kollektiivis.
Edaspidi võiks uurida, millised on õppealajuhatajate hoiakud ja teadmised haridustehnoloogia kohta ning kuidas on lasteaiad 2005–2015 aastatel taristut soetanud. Samuti võiks uurimisel keskenduda sellele, kuidas on lasteaedades IKT osa arengukavasse sisse kirjutatud ning milliselt on planeeritud ja täidetud IT-eelarve.
Kokkuvõttes võib väita, et tööle püstitatud eesmärgid täideti ja küsimustele leiti vastused.
Комментарии